Asünkroonne õpe (tuletatud kreekakeelsetest sõnadest asyn, mis tähendab „mitte koos” ja chronos, mis tähendab „aeg”) viitab õppijakesksele õppimisviisile, mille puhul õpetaja ja õpilase suhtlus ei toimu samas kohas või samal ajal. Internetikeskkonnas võimaldab asünkroonne õpe paindlikkust, nii et õpilased saavad veebitunnis osaleda õppetegevustes, mis ei nõua kõigi teistega samal ajal aruteludes osalemist. Seda nimetatakse ka veebiõppeks arvutipõhises õppevormis, kus geograafiliselt eraldatud õppijad suhtlevad teatud teemal, sõltumata ajast ja kohast (Carr, 2012). Asünkroonne õpe võib aidata õpilasi kaasata.

Digitaalne kujundav hindamine (DKH) hõlmab kõiki digitaalse õpikeskkonna funktsioone, mis toetavad õpilaste edasijõudmise hindamist ja annavad teavet, mida saab kasutada tagasisidena õpilaste õpetamise ja õppimise muutmiseks. Hindamine muutub kujundavaks, kui õpetajad ja õppijad kasutavad õppimistõendeid õppeprotsessi järgmiste sammude kohandamiseks (Looney, 2019, kirjandusülevaate lk 11: DKH jaoks väljapakutud töödefinitsioon põhineb Blacki ja Wiliami 2010. aasta kujundava hindamise definitsioonil, mida on muudetud digitaalse konteksti lisamiseks).

Digitaalne lugude jutustamine sisaldab vastavalt Sylvesterile ja Greenidge'ile (2009) kõike, mis võimaldab õppijatel kasutada narratiivi loomiseks digitehnoloogiat. See võib toetada eri ainete, näiteks kirjaoskuse (sh digitaalse kirjaoskuse), loodusteaduste, matemaatika jne õppimist (Kim, Park ja Baek, 2011; Starčic jt, 2016).

 

Digitaalne õpikeskkond viitab digiplatvormide ja -tööriistade kasutamisele õpi- ja sisueesmärkide struktureerimiseks, tegevuste juhendamiseks ja järjestamiseks ning sisust arusaamise kohta tõendite kogumiseks (nt LAMS). See võib hõlmata nii tehnoloogiate kombinatsiooni kui ka silmast silma suhtlemist (Looney, 2019).

Digitaalsed õpimängud tähendavad arvuti- või võrgumänge, mida kasutatakse õpieesmärkide saavutamiseks (Chung ja Wu, 2011). Digitaalsed õpimängud võivad aidata õpilastel ise enda õppimist juhtida ja õppimisse positiivset suhtumist kujundada (vt Bertram, 2020).

Enesehindamine on hindamine, mille abil õppija kogub enda õppimise kohta teavet ja analüüsib seda, otsustab, millisel määral see peegeldab selgesõnaliselt seatud eesmärke või kriteeriume, tuvastab oma töö tugevad ja nõrgad küljed ning muudab seda vastavalt. See on õppija enese hinnang enda isiklikule arengule seoses oma teadmiste, oskuste, protsesside ja hoiakutega (UNESCO rahvusvaheline haridusbüroo, kohandatud allikast: Ontario haridusministeerium 2002). 

E-õpik on õppeplatvorm, mis hõlmab e-õppe ja e-kirjastamise tehnoloogiaid. See sisaldab dünaamilist ja interaktiivset lugemismaterjali ning see on õppetegevuse liides õpikogukonna liikmetest õpilastele. Õpilased saavad oma teksti redigeerida ja individualiseerida, tõstes esile ja kombineerides seotud osi, lähtudest enda arusaamisest ja eelteadmistest (Gu, Wu ja Xu, 2014).

E-õpimapp/digipäevik (nt OneNote, Mahara, eKooli, Stuudium) on isikustatud õppeplatvorm (Looney, 2019). Hariduses tähendab õpimapp õppeprotsessi kirjeldavate dokumentide kogumit. Seda saab kasutada õpilaste töö hoiustamiseks, saavutuste salvestamiseks, õppimise hindamiseks ja õppeöö kujundamiseks vastavalt hindamisele, õpilaste edusammude jälgimiseks, esitlus- ja turunduseesmärkidel ja haridusasutuste vaheliseks liikuvuseks (Softic jt, 2013).

Enesejuhitud õppimine tähendab, et õppija tuvastab oma eesmärgid ja strateegiad ning tegeleb aktiivselt ja pidevalt ülesannete kavandamise ja täitmisega, teadvustades ja analüüsides seeläbi oma arusaamist ja selle mõju õppeülesandest väljaspool. Zimmerman (2002) märkis, et enesejuhitud õppimine on seega rohkemat kui oskuspõhistele põhjalikele teadmistele tuginemine, nõudes nende teadmiste tõhusaks kasutamiseks enesemotivatsiooni, eneseteadvust ja käitumisoskusi  (Triquet, Peeters ja Lombaerts, 2017).

Hindamine on protsess, mille käigus mõõdetakse või hinnatakse õppija või õppijate arengut ja saavutusi vastavalt konkreetsetele kvaliteedikriteeriumidele (UNESCO rahvusvaheline haridusbüroo) või õpitulemustele.

Hindamismudelid ehk hindamismaatriksid on hindamisvahendid, mis sisaldavad tulemuslikkuse kriteeriume ja tulemuste skaalat koos kirjeldatud ja määratletud punktisummadega. Hindamismudelid on konkreetsed juhised koos kriteeriumidega õppija töö kvaliteedi hindamiseks, tavaliselt punktiskaalal. Õppijad saavad hindamismudeleid kasutada oma töö hindamiseks ning selle muutmiseks ja täiustamiseks. Hindamismudelid võivad olla osa riiklikust õppekavast või ainekavadest või neid võib esitada eraldi dokumendis (kohandustega allikast: OECD 2013). Hindamismudel koosneb tavaliselt kahest komponendist: kriteeriumidest ja sooritustasemetest. Hindamismudelit rakendav hindaja saab iga kriteeriumi juures kindlaks teha, millisel määral vastab õppija töö kriteeriumile või sooritustasemele. Mõnikord võivad hindamismudelid sisaldada kirjeldusi, mis kirjeldavad iga kriteeriumi juures, mida õppijatelt igal sooritustasemel oodatakse. Analüütilises hindamismudelis sõnastatakse iga kriteeriumi sooritustasemed, et hindaja saaks hinnata õppija sooritust iga kriteeriumi aspektist lähtuvalt. Terviklikus hindamismudelis ei loetleta iga kriteeriumi puhul eraldi sooritustasemeid. Selle asemel hinnatakse selles tulemustaseme määratlemiseks sooritust mitme kriteeriumi alusel tervikuna (UNSECO rahvusvaheline haridusbüroo).

Individualiseeritud õpe on õpetamine ja õppimine, mis on loodud vastama nende õppijate individuaalsetele vajadustele, huvidele ja eelistustele, kes osalevad aktiivselt oma õppimise kavandamises, nt seavad õpieesmärke ja hindavad ise enda õppimist (Bray ja McClaskey, 2013).

Kokkuvõtlik hindamine on õppijate saavutuste hindamine semestri, teema, etapi, kursuse või programmi lõpus. Tavaliselt, kuid mitte tingimata, hõlmab see ametlikku testimist või eksameid. Kokkuvõtlikku hindamist kasutatakse kõige sagedamini õpilaste järjestamiseks, hindamiseks ja/või edutamiseks ning tunnistuste andmiseks (UNESCO rahvusvaheline haridusbüroo).

Õpetajad kasutavad õpilaste vastamissüsteeme (nt klikkijaid või õpilaste nutitelefone), et hinnata kiiresti, kuidas õpilased sisust aru saavad, anda juhiseid ja otsustada, mida klassiruumis järgmiseks arutada (nt Mentimeter, Kahoot, Plickers). Õpetajad saavad tekstisõnumite põhjal luua valikvastustega küsimusi või avatumaid lühivastusega küsimusi (Thomas ja McGee, 2012).

Koostööõpe on vastastikku ja rühmades teadmiste loomise protsess (Scott, 2015). Selle lähenemise tuum on eeldus, et inimesed loovad koos tähenduse ja see protsess rikastab neid (Matthews, 1996, Davidson ja Major, 2014).

Koostalitlusvõime on kahe või enama süsteemi või komponendi võime teavet vahetada ja kasutada (Geraci, 1991: „Data Interoperability“, Candela, Pagano ja Castelli, 2013). Erinevate õppevahendite koostalitlusvõime võib aidata õpilaste jaoks digitaalseid õpikeskkondi individualiseerida, hõlbustades näiteks hindamisandmete jagamist (Jakimoski, 2016).

Koostöötarkvara, (nt Google Docs, Padlet, Word (online versioon); mida nimetatakse ka rühmatarkvaraks, töörühma tugisüsteemideks või rühma tugisüsteemideks) on arvutitarkvara, mis on loodud abistama sama ülesande kallal nii sünkroonselt kui ka asünkroonselt töötavaid inimesi. Tavaliselt seostatakse seda veebikoostööga (nt Chichernea).

Kujundav hindamine (või õppimist toetav hindamine) ei ole üks konkreetne praktika, vaid pigem lähenemisviis õpetamisele ja õppimisele. Seda võib kõige paremini vaadelda kontseptuaalse lähenemisviisina – dünaamilise protsessina, mida õpetajad kohandavad vastavalt tingimustele ja vajadustele (Clark, 2010). Black ja Wiliam (2010) määratlevad kujundavat hindamist kui „… kõiki neid tegevusi, mida õpetajad – ja nende õpilased end hinnates – teevad, mis annavad teavet ning saadud teavet  kasutatakse tagasisidena õpetamise ja õppimise kohandamiseks. Selline hindamine muutub kujundavaks hindamiseks, kui tõendeid kasutatakse ka tegelikult õppetöö kohandamiseks vastavalt õpilaste vajadustele”. (Wiliam, 2011).

Lõimitud aine- ja keeleõpet (LAK) nimetatakse sageli kahekordse fookusega haridusmeetodiks, mis ühendab sisu ja keele (Coyle, Hood ja Marsh 2010). LAKi eesmärk on arendada õpilaste võõrkeeleoskust, toetades samal ajal aineõpet (Kampen, Admiraal & Berry, 2018).

Mõisteskeemid (nt Coggle, Mindmup) võivad aidata hinnata õpilaste mõistetest arusaamist, seostamist ja teadmiste esitamist (Novak, Godwin ja Johansen, 1983). Mõisteskeemid koosnevad sõlmkohtade ja märgistatud joontega graafikutest, mis esindavad kindla valdkonna termineid ja mõisteid ning mida kasutatakse indiviidi deklaratiivsete teadmiste oluliste aspektide mõõtmiseks (Fitzpatrick ja Zizzi, 2014). Martindale ja Collins (2007) on väitnud, et mõistete kaardistamine toetab mõistete, ideede, piltide ja sõnade vaheliste seoste visualiseerimist (Huang, Tu, Wang, Chen, Yu ja Chou, 2017). 

Mobiilne õpe sisaldab mõningaid Web 2.0 funktsioone (nutitelefoni ja tahvelarvuti internetiühendus), samuti tekstisõnumite saatmise funktsioone ja tööriistu pildistamiseks ja helisalvestiste tegemiseks, et toetada multimeedia hindamist (nt Math4Mobile, Milage+). Mobiilne õpe avab definitsiooni järgi võimaluse õppida igal pool ja igal ajal. Looney, 2019, lk 32). See võib anda võimaluse valitud kohas õppida või jooksvalt õppevahenditele ligi pääseda ning hõlbustada kaaslastega suhtlemist ja/või automaatse tagasiside saamist. Mobiilset õpet võib kasutada ka õpetamise difernetseerimisek, et toetada erineva võimekuse ja huvidegaõpilasi (Thomas ja McGee, 2012).

Õpihaldussüsteem (nt Moodle) on tarkvararakendus õppekursuste, koolituste või õppe- ja arendusprogrammide haldamiseks, dokumenteerimiseks, jälgimiseks, aruandluseks, automatiseerimiseks ja läbiviimiseks (Wikipedia).

Õpilase tegevusvõimekus ehk agentsus tugineb veendumusele, et õpilastel on võime ja tahe oma elu ja ümbritsevat maailma positiivselt mõjutada. Õpilase tegevusvõimekust määratletakse kui võimet seada eesmärke, analüüsida ja vastutustundlikul viisil muutustele kaasa aidata (OECD, 2019). 

Suhtlusplatvorm või -tarkvara pakub süsteemidele kaugjuurdepääsu ning võimalust teksti-, heli- ja videovormingus faile ja sõnumeid vahetada (nt MS Teams). See hõlmab terminaliemulaatoreid, failiedastusprogramme, vestlusi, kiirsõnumiprogramme ja muid sarnaseid funktsioone, mis on integreeritud mitme kasutajaga domeenidesse (Wikipedia).

Tulemustabelid/seiretööriistad annavad ülevaate valitud tulemusmõõdikutest -näitajatest ja õpilaste edenemisest konkreetsel platvormil ülesandeid lahendades (nt Edmodo). Tulemustabelid võivad anda reaalajas ülevaate ka organisatsiooni või süsteemi toimimisest. Tänu sellele saab neid kasutada juhtimise suunamiseks samal ajahetkel (Education Analytics White paper, 2017).

Vastastikhindamine on õppijate töö hindamine teiste õppijate poolt (UNESCO rahvusvaheline haridusbüroo).