Soome põhikooli riikliku (Finnish National Core Curriculum) õppekava hindamise peatüki uuendamine

Kokkuvõtliku ja kujundava hindamise selge määratlemine ühise arusaama loomiseks kohalikele haridusasutusele.

Kokkuvõte

Selles juhtumiuuringus tutvustatakse, kuidas riiklik õppekava Soomes poliitikakujundamise tasandil toimib, kuidas see seob IKT hindamisega ning millist mõju avaldab digitaalse kujundava hindamise tavade juurutamine koolides. Soome haridusasutused otsustasid uuendada õppekava hindamise peatükki, et kujundavat ja kokkuvõtlikku hindamist selgelt eristada. Hindamispeatükki kaasajastati koos õpetajate ja sidusrühmadega. Uuendatud versioon tõi kaasa ühtse ja jätkusuutliku arusaama sellest, kuidas hindamist tuleks koolides rakendada. See tagab lõpuks õpilaste võrdse kohtlemise olenemata nende elukohast Soomes.

Image: dizain / Shutterstock.com

Saate selle artikli PDF-vormingus alla laadida siit.

Poliitikataust

Soome üheksaklassilistes põhikoolides õpib umbes 554 000 õpilast vanuses 7–16 aastat. Soome põhikooli alla kuuluvad algkool (1.–6. klass) ja põhikooli ülemine aste (7.–9. klass). Soomes on umbes 2300 põhikooli ning 27 000 õpetajat ja direktorit. Ligikaudu 95 protsendil õpetajatest on magistrikraad.

Põhihariduse korraldamise ja pakkumise eest vastutavad. Soome omavalitsused. Soome on kakskeelne riik, kus on soome ja rootsi keelt kõnelevad alad, ning koolides õpetatakse nii rootsi kui ka soome keelt esimese keelena. Soome koolides on esimene keel ka saami põliskeel. Lisainfo tarbeks esitleme peamisi fakte Soome koolide kohta:

  • õpetamine on väga austatud ja hästitasustatud amet;
  • puuduvad kooliinspektsioonid ja õpetajate hindamised;
  • koolisüsteem on tugevalt tsentraliseeritud ning enamikku koole rahastatakse avalikest vahenditest;
  • koolipäevad on lühikesed ning suvevaheaeg on 10 nädalat pikk;
  • õpilasi hindavad nende õpetajad;
  • puuduvad riiklikud standardiseeritud testid ja eksamid, välja arvatud uurimis- ja arendustegevuse huvides (nt PISA);
  • Soomes kasutatakse riiklikku hindamist üksnes diagnostilise vahendina ning see ei mõjuta kuidagi üksikuid õpilasi ega õpetajaid;
  • kooli keskmine suurus on 195 õpilast, klassi keskmine suurus on 19 õpilast. 

Soome põhiharidusseaduse kohaselt on põhihariduse eesmärk arendada õpilastes inimlikkust, toetada nende kasvamist eetiliselt vastutustundlikeks ühiskonnaliikmeteks ning anda neile eluks vajalikud teadmised ja oskused. Põhikooli riiklik õppekava on peamine dokument, mis määratleb põhjalikult põhihariduse tavad. Selles esitatakse igapäevase koolitöö aluseks olevad tingimused, õppeained ja raamid.

Soome hariduses on kahetasandiline riiklik haldussüsteem: Soome haridus- ja kultuuriministeerium ning Soome riiklik haridusagentuur (EDUFI). Viimane vastutab põhikooli riikliku õppekava ja kvalifikatsiooninõuete eest, ministeerium aga hariduspoliitika ja seadusandluse eest. Soomes ajakohastatakse põhikoolide riiklikku õppekava kord kümne aasta jooksul. Praegu kehtib 2014. aasta põhikooli riiklik õppekava.

2014. aasta õppekava koostamine algas juba 2000. aastate lõpus pärast eelmist 2004. aasta õppekava. 2014. aasta õppekava ja selle loomist juhtis EDUFI, kuid õppekava koostati laia sidusrühma kaasates.

Agentuuri ülesanne on koordineerida õppekava arendusprotsessi. Agentuuri eesmärk on tuua kokku suur hulk teadlasi, omavalitsusi (hariduse pakkujaid), koolijuhte, tervishoiuasutusi ja ametnikke, huvirühmi ja ametiühinguid, valitsusväliseid organisatsioone, ühendusi ning muidugi õpetajaid, õpilasi ja hooldajaid.

Samuti on olemas koostöövõrgustikud, piirkondlikud töötoad ja tegevused. See tagab, et õppekava on rikkalik, tõenduspõhine ja mitmekülgne esindus sellest, kuidas Soome ühiskond peaks õppima, kuidas tagada õiglus ja võrdsus ning kuidas ja milliste mehhanismide kaudu ühiskond koolides osaleb. Põhikooli riiklik õppekava määratleb ka hindamist tegurina, mis muudab koolikultuuri.

Pärast riikliku õppekava kehtestamist koostavad omavalitsused ja muud hariduse pakkujad (nt sõltumatud täiskasvanute koolituskeskused) õppekava kohaliku versiooni. Joonisel 1 on näha hierarhiline struktuur, kuidas seadusandlus ja õppekavad on omavahel põimunud.

Õpetajad on kaasatud kohaliku õppekava kujundamisse, mille käigus kohandatakse õppekava vastavalt kohalikele vajadustele. Kohalikul õppekaval on võtmeroll nii riiklike eesmärkide kui ka kohalikul tasandil esmatähtsate eesmärkide ja ülesannete püstitamisel ja elluviimisel. Kohalik õppekava on strateegiline ja pedagoogiline tööriist, mis määratleb koolide töö poliitika. Õppekava seob koolide tegevuse teiste kohalike tegevustega, mille eesmärk on edendada laste ja noorte heaolu ja õppimist. Viimaks, kooli õppekava kajastub kooli aastaplaanis. Igal koolil on aastaplaan, milles on konkreetselt määratletud kooli tööpõhimõtted, tööaeg, ajakavad ja konkreetsed juhised koolis õpetamiseks. Samuti pannakse paika iga-aastased arengukavad ja jätkusuutliku tegutsemise juhised. Õpetajad osalevad tihedalt kooli töö kavandamises ja selle üle otsustamises.

2014. aasta riikliku õppekava järkjärguline rakendamine algas 2016. aasta sügissemestril algkoolide 1.–4. klassis.  2019. aasta sügissemestril hakkasid uut õppekava kasutama lõpuks ka 9. klasside õpilased. Õppekava muudatused avaldavad pikaajalist mõju koolide tööle ja toimimisele, mõjutades ka töö- ja õppimiskultuure.

 

Joonis 1 Soome põhihariduse õppekava süsteem

Valdkonnaüleseid pädevusi tutvustati õppekavas esimest korda 2014. aastal. Need pädevused koosnevad teadmistest, oskustest, väärtushinnangutest, hoiakutest ja tahtest. Neid õpetatakse, õpitakse ja hinnatakse alati ainete osana. Lisaks saavad omavalitsused ja koolid neid vastavalt oma individuaalsetele sihtvaldkondadele täpsemalt määratleda.

Õppekava kohaselt on IKT-oskus oluline kodanikuoskus ja sellisena ka osa mitmikkirjaoskusest. IKT põhihariduses on pigem valdkonnaülene oskus kui õppeaine – see on põimitud kõigisse kooli ainetesse ja tegevustesse. IKT-d kasutatakse süstemaatiliselt kõigis põhihariduse klassides, eri õppeainetes, valdkondadevahelistes õppeklastrites ja muudes koolitöödes.

Soome kontekstis vaadeldakse õppekavas õpilase hindamist kahemõõtmelisena. Ühelt poolt määratleb õppekava hindamise põhimõtted ja pedagoogika, teiselt poolt aga standardid, mis on õpiväljundite hindamiskriteeriumid. Soomes on rõhk hindamise pedagoogikal, mis määrab IKT kasutamise hindamisel (nt digitaalse kujundava hindamise tööriistade kasutamise).

Nii kujundavad kui ka kokkuvõtlikud hindamistavad loovad mitmel põhjusel ideaalsed tingimused uudse tehnoloogia rakendamiseks. Kujundav hindamine võib olla väga uuenduslik, ühendades nii traditsioonilisi kui ka digitaalseid meetodeid, õpimappe, vastastikust hindamist, viktoriine ja mänge. Kokkuvõtlikku hindamist võivad toetada pilveteenused, tabelid ja materjalivaramud, mis hõlbustavad õppimise kohta tõendite kogumist ja säilitamist. Valdkonnaüleseid oskusi, näiteks IKT-oskusi, saab samuti kombineerida hindamisviisidega, kus õpilased kasutavad õppimise jälgimiseks veebipõhiseid tööriistu, hindamistabeleid ja digitaalseid õpimappe.

2014. aasta õppekava üle toimub endiselt avalik arutelu. Arutelu on väga oluline, sest see näitab, et ühiskond, hooldajad, teadlased, õpilased, ühingud ja õpetajad soovivad osaleda õpetajate praktika ja koolikultuuri arendamisel. Õppekava tekitas diskussiooni, sest see tõi kaasa muutusi paradigmas – nn nähtuspõhise õppe (uurimusõppe), valdkonnaülesed oskused ja uued hindamistavad. 2014. aasta õppekava asetas ka rohkem rõhku IKT kasutamisele õppetegevuses.

Päris uus protsess oli ka õppekava kui terviku uuendamisest loobumine ja vajadusel põhidokumentide värskendamine osade kaupa. See muudab protsessi dünaamilisemaks ja pidevamaks. Selle eelis on ka parem reageerimine kiirelt arenevale ühiskonnale.

Selle suhteliselt uue ja dünaamilise protsessi täiendavaks toetamiseks lisas EDUFI veebisaidile kõigi õppekavade digitaalse versiooni, et luua tingimused, kus õppekavad on avatud lähtekoodiga ja kõigile kättesaadavad.

Pärast 2014. aasta riikliku õppekava rakendamist märgatud probleemide tõttu otsustati kogu hindamist käsitlev peatükk ümber kirjutada ja ümber kujundada, et tagada õpilaste võrdsus ja õiglane kohtlemine. Peatükk ei kirjeldanud hindamist selgelt ega peegeldanud põhjalikult seda, mida õpetajad enda töökultuuris hindamiselt ootavad.

 

Teadusuuring – kujundava ja kokkuvõtliku hindamise ühildamine

Kuigi õpetajad on pidanud oluliseks kujundaval ja kokkuvõtlikul hindamisel vahet teha, on siiski oluline tagada, et mõlemad hindamiskäsitlused oleksid omavahel ja õpieesmärkidega kooskõlas. Nii kujundava kui ka kokkuvõtliku hindamise jaoks määravad õpetajad kindlaks komplekssed oskused, teadmised või muud omadused (sealhulgas valdkonnaülesed oskused), mida tuleb hinnata. Seejärel kavandavad nad ülesandeid ja olukordi, mis annavad teavet õpilase õppimise kohta, ning kasutavad saadud teavet kas õpilase arendamiseks (kujundav hindamine) või hinde andmiseks (kokkuvõtlik hindamine). Seosed õppimise edenemist ja lünki iseloomustavate tõendite ja nende alusel kogutud andmete vahel on selgelt väljendatud (Mislevy ja Haertel, 2006).

Hindamistavade vahel oli liiga palju kohalikke ja piirkondlikke erinevusi, mis ohustasid õpilaste võrdset ja õiglast kohtlemist. Esiteks on õppimise hindamine väga oluline selleks, et teha õppimise kohta järeldusi. Hindamine, eriti kokkuvõtlik hindamine, annab õpilastele normatiivse kvalifikatsiooni põhiharidusjärgsetesse õppeasutustesse astumiseks, näiteks kutse- ja keskhariduse omandamiseks. Seejärel saavad nad omandada kolmanda astme haridust ja kõrgharidust. Teiseks vastutavad õpetajad õpilaste läbipaistva ja õiglase hindamise eest, võttes aluseks normid ja määrused. Seega, kui norme ja määruseid mõistetakse erinevates Soome piirkondades erinevalt ning näiteks mõned koolid alustavad numbrilist hindamist viienda klassi ja teised kuuenda klassi õpilaste puhul, tekitab see koolides erinevusi. Lõppkokkuvõttes võib see ohustada õpilaste hindamise võrreldavust erinevate piirkondade vahel ja tekitada erisusi akadeemiliste dokumentide vormistamisel – Soome põhihariduse peamine põhimõte on aga õpilaste võrdne kohtlemine olenemata nende elukohast. Seetõttu otsustasid haridusasutused uuendada 2020. aasta alguses jõustunud õppekava hindamise peatükki.

 

Teadusuuring – õpetajate modereeritud hindamine

Õpetajate hindamisel erisuste vältimiseks tuleb tagada, et õpetajatel on õpieesmärkide osas selged standardid, kriteeriumid ja eri tulemustasemeid kirjeldavad näited. Eelkõige olulise kaaluga testide puhul võib olla oluline välja töötada protsessid õpetaja modereeritud hindamiseks, kusjuures õpetajad osalevad ametialastes aruteludes, mis puudutavad hindamisega seotud vastuolusid (Crisp 2018, inglise keeles).

Hindamispeatüki uuendamise peamine põhjus oli kujundava ja kokkuvõtva hindamise selge eristamise vajadus. Eelkõige jäi segaseks kujundava hindamise määratlus ja selle praktilise mõõtme kirjeldus ning tõlgendamisruumi oli liiga palju. Kokkuvõttes tõi see kaasa erinevaid tavasid, näiteks polnud ühtset arusaama, millise hindega alustada numbrilist hindamist, kuidas kujundavat hindamist läbi viia ning kas kujundava hindamise kohta on andmete ja materjali säilitamine ja kogumine kohustuslik. 2017. aastal vaatas Soome riiklik haridusagentuur üle 70 kohalikku õppekava ja märkas järgmist:

  • hindamispõhimõtetes ja -kriteeriumites esineb kohalikke erisusi ja tõlgendusi;
  • kujundav ja kokkuvõttev hindamine on segunenud ning neid on teataval määral valesti mõistetud;
  • numbrilist kokkuvõtvat hindamist alustati tavaliselt kas 5. või 6. klassis. 

Valdkonnast (õpetajad, direktorid, kohalikud omavalitsused jne) kogutud andmed kinnitasid, et hindamise kohaliku tõlgendamise vältimiseks on vaja riiklikke suuniseid.

Lisaks esitasid Soome hariduse hindamiskeskus (FINEEC) ja teadusringkonnad omapoolsed seisukohad selle kohta, kuidas õppekavas kirjeldatud hindamist tuleks selgete juhiste väljatöötamiseks edasi arendada. See protsess viis mitmete juhisteni, mis võeti kasutusele 2020. aastal uuendatud hindamispeatükis ning seejärel 2021. aasta jaanuaris põhihariduse uuendatud hindamiskriteeriumides:

  • kujundava ja kokkuvõtva hindamise selge eristamine;
  • õpilaste enesehindamise ja vastastikuse hindamise, samuti nende üldises hindamisprotsessis osalemise viiside selge määratlemine;
  • kokkuvõtva hindamise praktika ja (numbriliste) kriteeriumide selge paikapanemine;
  • koolikraade käsitlevate suuniste täiustamine;
  • numbrilise hindamise (s.o. klasside lõpus antavad numbrilised tunnistused) alustamine 4. klassis kõikides koolides;
  • suurema osa riikliku õppekava suunistest samal kujul ülekandmine kohalikesse õppekavadesse.

2020. aastal uuendatud hindamise peatükis on kahetasandiline hindamine määratletud järgmiselt. Kujundav hindamine toetab ja suunab õppimist ning selle dokumenteerimine ei ole kohustuslik, samas kui kokkuvõttev hindamine kirjeldab, kui hästi ja millisel määral on õpilane õppimise eesmärke täitnud.

Lisaks tuleb kokkuvõtva hindamise osaks olevad testid dokumenteerida ja hindaja rolli täidab õpetaja. Kool peab hindamisel rakendama kooli kultuuri põhimõtteid ja hariduse pakkuja (st omavalitsus) peab jälgima riiklike suuniste kehtestamist.

Need kooli tasandi hindamistavad ja suunised võivad hõlmata näiteks järgmist: kuidas kokkuvõtvaid töid dokumenteeritakse, kas on olemas digitööriist, mis võimaldab dünaamilist hindamist ning mida soovitatakse tungivalt kasutada. Üldiselt on Soome õpetajatel suur autonoomia valida ise oma töös kasutatavaid meetodeid, seadmeid ja tööriistu.

Õpetajad ja praktikud võtsid 2020. aastal uuendatud hindamise peatüki hästi vastu. Soome haridusala ametiühingu andmetel tehti uuendatud versioonis näiteks selgeks, et õpetajatelt ei eeldata kujundava hindamise materjali arhiveerimist, sest see oleks olnud aeganõudev.

Lõpetuseks, kujundava hindamise eesmärk on vastavalt hindamispeatüki uuendatud versioonile suunata õpilaste õppetöö edenemist, võttes aluseks õpieesmärgid. Kujundav hindamine aitab õpilastel mõista oma õppimist, selgitada välja enda tugevad ja nõrgad küljed ning parandada oma tööd, et saavutada õppeainetele seatud eesmärke. Kujundav hindamine peaks olema igapäevase õpetamise osa.

Kujundav hindamine on õppimist suunav tagasiside. See peaks aitama õpilastel mõista aine eesmärke, visandada enda edusamme seoses püstitatud eesmärkidega ja parandada õppimise tulemuslikkust, lähtudes eesmärkidest ja hindamiskriteeriumidest. Enesehindamine ja vastastikune hindamine on osa kujundavast hindamisest.

Kokkuvõtva hindamise eesmärk on kirjeldada, kui hästi ja millisel määral on õpilane õppekavas õppeainetele seatud eesmärgid saavutanud. Kokkuvõtlik hindamine toimub vähemalt iga õppeaasta lõpus ja ka põhihariduse lõpus (tavaliselt 9. klassi lõpus). Õpilasele ja tema eestkostjale antakse teavet ka õpilase õpingute, töö ja käitumise arengu kohta õppeaasta jooksul.

Iga õppeaasta lõpus väljastatakse tunnistus. Kokkuvõtval hindamisel lähtutakse põhihariduse õppekavas püstitatud eesmärkidest ja tuginetakse kohalikule õppekavale –koosmõjus täpsustavad need iga aine õpieesmärgid. Erinevalt kujundavast hindamisest tuleb kokkuvõtvat hindamist arhiveerida.

Soovitused

Õppekava väljatöötamine peaks olema kaasav ja hõlmama kõiki sidusrühmi. Muutuste tegemine on jätkusuutlikum, kui selles kasutatakse nn alt üles lähenemisviisi ja demokraatliku protsessi, kui see on läbipaistev ja selles osalevad kõik sidusrühmad.

Õppekavade väljatöötajad peaksid uurima, mida õpetajad hindamisnormidelt ootavad – veenduge, et kõik sidusrühmad saaksid hindamisnormidest ühtemoodi aru.

Kujundavat ja kokkuvõtvat hindamist tuleks selgelt eristada, kasutades selleks uuringuid ja tõendeid, kuid pöörates tähelepanu ka komplekssele koolikeskkonnale, kus õpetajad iga päev töötavad. Hindamine peaks nende tööd suunama ja toetama, mitte seda keerukamaks muutma.

Hindamine peaks olema pidev arutelupunkt poliitika tasandil, aga ka koolides ja eri haldustasanditel. Hindamiskultuur muutub ajas ja peaks olema pigem dünaamiline kui passiivne.