Hoiakute töörühm on 2007. aastal loodud mittetulundusühing, mis koosneb haridusspetsialistidest ja teadlastest. Enamik liikmeid on läbinud spetsiaalse koolitusprotsessi, mis hõlmab enesejuhtimist, aktiivseid metoodeid, pädevuste arendamist ja kujundava hindamise strateegiaid. Märkimisväärne osa liikmeid koolitab õpetajaid koolitajateks. Teine osa rühmast vastutab uurimistöö ning teaduslike ja pedagoogiliste publikatsioonide eest. 

Töörühma veebisaidil on arvukalt materjale, mis on seotud kujundava hindamise kaudu arendatud pädevuste hindamisega. Neid jagatakse tasuta, nii et iga õpetaja saab neid vabalt kasutada ja kohandada. 

Töörühma suur varamu tutvustab häid tavasid kõigil haridustasemetel. Samuti on töörühm välja töötanud pädevuste lõimimise projekti (hispaania keeles). Selle projekti eesmärk on toetada üldpädevuste lõimimist kooli õppekavadesse, tuginedeskursuste järgi korraldatud pädevuste järjestusele.

Nende avaldatud raamat (hispaania keeles) pealkirjaga „MITAA“  (hispaaniakeelne akronüüm tähendab „Integraalne mudel aktiivseks liikumiseks iseseisvuse poole”) pakub õpetajatele võimalusi pädevuspõhise õppe lõimimiseks, milles kujundav hindamine mängib keskset rolli. Hoiakute töörühm teeb ettepaneku, et kujundav hindamine on esimene metoodiline muudatus, mis on vajalik, et õpilasi rohkem õppimisse kaasata. Selles mõttes pakub „MITAA“ lähenemisviisi, mis soovitab kujundavat hindamist regulaarselt rakendada, eriti kui eesmärk on arendada võtmepädevusi, näiteks õpipädevust.

Hoiakuline stiil (hispaaniakeelne veebisait) on kolmemõõtmeline lähenemisviis (pädevuste arendamine, enesejuhtimine ja kujundav hindamine), mille on määratlenud töörühm. Enesejuhtimisprotsessidel põhineva iseseisvuse arendamiseks on vaja kahte põhielementi: a) kalendermärkmike kasutamist, mis võimaldab õpilastel korraldada tööd nii klassis kui ka kodus, kui nad ei jõua kavandatud ülesandeid täita, ja b) hindamisvahendite kasutamist, mille abil koguda teavet läbiviidud tegevuste kohta. 

Rühm teeb ettepaneku, et hindamine peaks olema kaasav ning õpetaja ja õpilane võiksid kõikide hindamisaspektide kallal üheskoos töötada. Enesehindamine, vastastikhindamine, hindamine töörühmas (rühmasisene enesehindamine), rühmade vahel (rühmadevaheline vastastikhindamine) või õpetaja hindamine kaasavad kõiki tunnis osalejaid. Õpetajate antud hinnangut tuleks võrrelda õpilaste enesehindamisega. Mida vähem erinevusi nende kahe vahel, seda paremini on arenenud õpilaste võime enda tööd täpselt hinnata, mis on õpilase iseseisvuse tõhusaks arenguks hädavajalik. 

Muutes hindamise tavapäraseks praktikaks, õpivad nii õpetajad kui ka õpilased paremini õppimist reflekteerima, samuti tagasisidet andma ja saama ning seda töö arendamise eesmärgil kasutama. Lõpuks on hoiakulise stiili eesmärk toetada tundidesse kaasamist ja tagada kõigile õpilastele positiivsed õpikogemused, mis soodustavad ka koostööd eakaaslastega.

Töörühma eesmärk on juurutada järgmisi hariduspõhimõtteid:

1)    Õpetajate autoriteetse sekkumise vähendamine: õpetajad selgitavad vähem ning selgitused keskenduvad alati õpilaste jaoks uutele elementidele.

2)    Vastutustundlik osalemine õppetöös: õpilased teevad otsuseid oma õppetöö oluliste tahkude kohta, mis on seotud nii ülesannete korraldamise kui ka hindamisega.

3)    Iseseisev kavandamine: õpilased kavandavad eelnevalt oma mooduli ülesanded, mida nad peavad seejärel individuaalseid tööplaane kasutades iga päev täitma ja hindama.

4)    Kodutööde iseseisev juhtimine: õpilased saavad valida koduste ülesannete täitmise koha (kodus või klassis), mis aitab kaasa kodutööde mahu vähendamisele.

5)    Ülesannete iseseisev parandamine: eri hindamisvahendite abil saab muuta õpilase tundide ajal õpetajast vähem sõltuvaks. Vahendid saab valida õpetaja (kontrollnimekirjad, verbaalsed skaalad, hindamisskaalad jne).

6)    Pidev kujundav ja jagatud hindamine: kujundava hindamise muutmine igapäevaseks praktikaks aitab õpilastel mõista, et hindamine võib õppimist parandada.

7)    Tõhus ajajuhtimine: see võib olla iseseisvuse arendamisel üks suuremaid probleeme, sest õpilased ei oska tavaliselt aega hästi hallata. Tõhusa ajajuhtimise korral kasutatakse klassiaega paremini.

8)    Kontekstipõhine ja individualiseeritud õpe: iga õpilane saab ülesandeid vastavalt oma vajadustele ja võimetele. Kui õpetajad õpivad kasutama ja haldama kalendermärkmikku, mis sisaldab kohustuslikke, vabatahtlikke ja täiendavaid tegevusi, kohanevad nad paremini õpilaste vajaduste ja huvidega.

9)    Mitmekesisuse kaasav käsitlus: kõiki spetsialiste, kes täidavad toetavaid funktsioone, julgustatakse klassiruumis viibima nii kaua kui võimalik. See võib soodustada õppijakeskset õpetamist ja koosõpetamist.

10)    Iseseisvust toetava töökeskkonna pakkumine: ülesannete täitmiseks vajalikud materjalid, sealhulgas hindamisvahendid, on õpilastele alates esimesest päevast kättesaadavad.

Õpilaste kaasamine enda õppetöösse hindamise kaudu on hädavajalik, kuid siin on mitu tingimust:

• vahendid peavad selgelt kirjeldama, mida hinnatakse ja mida tuleb iga hinnatava aspekti puhul maksimaalselt ja minimaalselt saavutada;
• vahendeid (nt hindamismudeleid) tuleb kohandada vastava õppetsükli või kursuse nõuete tasemega; 
• vahendid peavad olema õpilaste käsutuses alates tegevuse algusest, et enese- ja vastastikhindamine oleks regulaarne.

Kui pädevusi ja valdkondadevahelisi tegevusi hinnatakse mitmes aines, peaksid hindamisvahendid olema nende kirjeldamisel võimalikud sarnased või omavahel kooskõlas. Vastasel juhul pole erinevate õpetajate hinnangud sarnaste tegevuste kohta järjepidevad.

Hindamismudelid on kasulikud, sest need annavad õpilastele selgeid kirjeldusi saavutatud ja täiustamist vajavate aspektide kohta. Kui aga hindamismudelit kasutatakse hinde andmiseks ning kvalitatiivsed kriteeriumid arvutatakse ümber kvantitatiivseteks väärtusteks, on tulemus sageli ebarealistlik. Töörühma õpetajate koolitamise aitas neil mõista, et paljud õpetajad hindavad saavutustasemeid (õpilaste saavutusi määratlevad kirjeldused) numbriliselt, kuid see ei ole kooskõlas terviklikul hindamisel saadava tulemusega. Nad on tunnistanud, et muutsid astmelisena loodud saavutustasemeid nii, et hindamine oleks võimalikult sobiv.

See näitab, et töövahend ei vasta õpetajate vajadustele. Seetõttu on töörühm välja töötanud hindamismudelitele kaks alternatiivi: hindamisskaalad ja astmelised skaalad. Kui soovite teada, millised need hindamismudelid ja skaalad välja näevad, vaadake näidet videoõpetuse kohta ja näidet köie pingutamise kohta.

Väljatöötatud hindamisskaala (hispaaniakeelne artikkel) on kriteeriumide/aspektide ja iga kriteeriumi saavutustasemete määratlemisel täpsem. Põhimõtteliselt võimaldab see õpetajal anda igale kriteeriumile erinev kaal (iga kriteerium võib moodustada erineva osakaalu koguhindest). Iga kriteerium on kirjeldavalt jaotatud võimalikult paljudeks saavutustasemeteks, et tuvastada konkreetne saavutusaste. Lisaks saab positiivsele hinnangule kehtestada tulemuslikkuse miinimumnõuded, mis on saavutatu ja saavutamata jätmise kindlakstegemisel väga kasulikud. Hoiakute töörühma veebisaidilt leiab näiteid, kuidas hindamismudeleid õpetajate puhul kasutada (hispaania keeles). 

Juhtudel, kui hinnata tuleb näiteks õpilase loovust või originaalsust, kaotamata samas objektiivsust, on vaja teatavat paindlikkust. Sellisel juhul tundub nimetatud aspektide numbrilise väärtuse määratlemine sobimatu ning üldiselt ei tohiks nende tähtsus hindamisel ületada tehnilisemaid ja objektiivsemaid aspekte.

Astmelises skaalas (hispaaniakeelne artikkel) jääb saavutustasemete kirjeldus samaks kui hindamismudelites, kuid need on jaotatud osadeks. See lahendab probleemi, et mõne aspekti tuvastamine pole piisavalt täpne. Samuti annab see võimaluse pöörata tähelepanu kindlale õpilasele, kelle akadeemilised tulemused on alles hakanud paranema (mõne õpilase puhul on see paindlikkus oluline, ilma et hinnete kohta peaks „valetama”). Kui õpilane on palju arenenud (eriti motivatsiooni osas), võib see olla ideaalne vahend tema motiveerimiseks. See on kasulik ka siis, kui õpilase tegevusel on loominguline aspekt, mida tuleks tunnustada.